Slavoj Žižek BBC saates HARDtalk
kolmapäev, November 25, 2009

Slavoj Žižek on üks kaasaja vastuolulisemaid ja tähelepandumaid mõtlejaid. Lisaks on tal au olla saanud Wikipediasse isikliku, vaid tema kohta käiva kriitika kokkuvõtmisele pühendatud lehekülje.

BBC tegi temaga paar päeva tagasi intervjuu. YouTubes on see saadaval täies pikkuses (I osa, II osa, III osa). Ma usun, et see on väärt igat hetke 25 minutist selle vaatamisele kuluvast ajast.

Tema terminikasutus ja mõtete struktuur on ka mulle tekitanud vahel peavalu. Võtame näiteks kasvõi sõna "kommunism", mille sümpatiseerimist saatejuht agaralt ründab. Žižek mõtleb selle all hoopis midagi muud kui meile seda sõna kuuldes kangastuv NSVL või totalitarism üldiselt. Raske on kutsuda Žižekit totalitarismiarmastajaks, kui ta on mitu korda kuulutanud NSVL-u üheks maailma suurimaks tragöödiaks (kui mitte kõige suuremaks.)

Žižeki kirjeldatud kommunism on hoopis säärane ühiskonna valitsemise vorm, mis suudaks arvesse võtta teatud demokraatia (kapitalismi) ja totalitaarse kommunismi (tsentraliseeritud majandus) piiranguid  ja puudusi võimu ja otsustusmehhanismide juures. Seda muuhulgas ka teatud fundamentaalsete probleemide lahendamisel (nagu näiteks keskkonna-, energia-... probleemid). Muidugi jääb küsimus, kas seda peaks üldse kommunismiks kutsuma... Kuid ilmselgelt ei suuda puhas turg ilma väga tugeva sunnita näha kaugemale oma kasumitest ja demokraatia praeguses vormis kaugemale valimistest.

Kirja pandud 11/25/2009 10:53:00 PM 0 kommentaari Links to this post

Vergilius
laupäev, November 21, 2009

Miskit jääb häirima, kui poest saab Vergiliuse teoseid odavamalt kui leiba.



Kirja pandud 11/21/2009 01:03:00 PM 2 kommentaari Links to this post

Seks hispaanlasega
laupäev, November 14, 2009

Viimases Vikerkaares on kellegi Grete Márquezi tekst (katkend romaanist) "Eesti naise õnn". Tsiteerin ühte lõiku:
"Ilmselt oleksid paljud naised nõus loobuma kümne aasta seksist, et kogeda üht ööd seksi hispaanlasega!
Lugedes tekkis mul paar küsimust, millele internet ei ole suutnud vastust anda. Kes see autor on, kas tekst on kirjutatud iroonilises või tõsises võtmes? Kui tõsises, siis kas see tekst on autobiograafiline?

Kirja pandud 11/14/2009 03:36:00 PM 4 kommentaari Links to this post

Mõtteterad kultuuriministeeriumist
neljapäev, November 12, 2009

Kultuuriminister astus järjekordselt ämbrisse. Kaitstes Riigikogu ees liitmuuseumite ideed sõnas ta:
Täpsustagem siis, mida ikkagi tähendab liitmuuseum. Kõige lihtsam on vahest võrrelda seda Eesti Kunstimuuseumiga, mis on liitmuuseum ja koosneb Kumust, Kadrioru kunstimuuseumist, Niguliste muuseum-kontserdisaalist, Adamson-Ericu majamuuseumist ja Kristjan Raua majamuuseumist. Kõigil nendel muuseumidel on oma identiteet, tegevuskava ja juht.
Hea näide küll, kui Kristjan Raua majamuuseumit enam EKMi koosseisus erinevatel põhjustel reaalselt ei eksisteeri, kuigi vormilisel on ikka nimekirjas. Raua muuseum on suletud.Üleüldse soovitan seda stenogrammi lugeda, see on üpris hariv.

Kirja pandud 11/12/2009 10:25:00 AM 0 kommentaari Links to this post

Käekirjast ja valeõpetusest
esmaspäev, November 09, 2009

Käekirja ehk sensomotoorika ekspert dr Christian Marquardt sõnad viimases Õpetajate lehes:.
Dr Marquardt soovitas õpetada lap­si nii, et nad kõiki tähti sõnas ei seo, st ei kirjuta tervet sõna pastakat kordagi õhku tõstmata. Pausid aitavad kätt lõdvestada.
Minu algklassiõpetaja kontrollis kõigil, et kõik sõnad oleks kirjutatud sulepäid/pliiatseid kordagi õhku tõstmata (ma kasutasin algkoolis täitesulepead). Meil olid sellised harjutused, kus me pidime kirjutama terveid lauseid kirjutusvahendit kordagi üles tõstmata. Kohe, kui õpetaja märkas jätkukohta, tehti märkus.

Ma arvan, et ei pea lisama, et minu käekiri on metsikult kohutav ja käsitsi kirjutamine tundub enesepiinamisena. Vähemalt nüüd ma tean, kuhu vastutust selle eest delegeerida (ning muidugi 14 aastat viiulimängu).

Kirja pandud 11/09/2009 06:14:00 PM 0 kommentaari Links to this post

Valikuline võimendi

  • Kõigepealt hakkab meedia arstiabiga seotud probleeme võimendama, sest valitakse välja sellised uudisnupud, millel on poleemilisust ja/või kriitikaväärtust.  
  • Eelistatud on uudisväärtusega s.t. negatiivse sõnumi või sisuga artiklid..
  • Selliste nupukeste edu tõttu hakatakse sääraseid teemasid veelgi rohkem leidma (loe: otsima).
  • Ühel hetkel, informatsiooni asümmeetria tõttu (võrrelda kasvõi negatiivsete uudiste hulka positiivsetega või negatiivsete meediakajastuste hulka patsientide hulgaga), tekib nn "cognitive bias", kus hakkabki tunduma - ka ajakirjanikele endile, kelle tööks ongi uudiste leidmine, et valitud ja võimendatud informatsioon on tegelikult reaalsus.
  •  See omakorda annab põhjenduse järgnevate sarnaste lugude päevavalgele toomiseks, sest "tõe peab ju päevavalgele tooma".
  • Kuna kõigil, kes on elus kasvõi korra arsti juures käinud on kas endal või kellelgi tuttaval mõni negatiivne kogemus, siis seda võimendatakse ja tõstetakse üldistamisvääriliseks.
  • Ja nii edasi...

Kirja pandud 11/09/2009 10:08:00 AM 1 kommentaari Links to this post

Kuidas iseennast jalga tulistada
reede, November 06, 2009

Selline blogija, kristlane ja sertifitseeritud homofoob nagu Veiko Rämmel on teinud väga õpetliku sissekande. Tema blogipostitus on hea näide sellest, kuidas iseennast oma retoorikaga jalga tulistada. Põhjus, miks ma seda ühte sissekannet üldse tähelepanuvääriliseks pean on see, et üks suur osa selles kasutatud hoiakutest ja argumentidest on need, mis teatud foobsetes ringkondades oma elu elavad ja vahel ka avalikkuse pinnale hulpima satuvad. Nagu ka seekord.

Ilmselgelt teda häirivad homod, kuid selleks, et seda põhjendada pöördub ta esiteks muidugi Piibli poole - täpsemalt toob aluseks Vana Testamendi. Samal ajal muidugi ignoreerib klassikaliselt sääraseid tsitaate, mis jutustavad näiteks sellest, kuidas naise, kes ei abiellu neitsina peaks viskama kividega surnuks (5Mo 22:13-21) või ümberlõigatud kastreeritud inimesi ei tohiks kirikusse lubada (5Mo 23:22). Eriti meeldib mulle sõnakuulmatu poja karistamine ( 5Mo 21:18-21) - kui poeg sõna ei kuula, siis tuleb ta linnast välja lohistada ning linna mehed viskavad ta kividega surnuks.

Eelneva peale sõnab Rämmel, et
Piibel on kirja pandud pildikeeles (mõistukõne), mis omakorda tähendab, et 8 klassi külakooliga ei olegi võimalik aru saada.
Ilmselgelt tõlgendab ka Rämmel Piiblit oma eelarvamustele tuginedes, kuigi tema hermeneutika pole just jätkusuutlik. Ebamugavaid asju tõlgendab ta allegooriate ja kujunditena, kuid homode ebaloomulikkust põhjendab eriti obskuurse arutluskäiguga:
Esimeses Moosese raamatus on kirjas. Ta lõi nad meheks ja naiseks ning Eedeni aiast väljaajamise loos on öeldud, et minge tehke sugu ja saagu Teid palju ning täitke maa. Mitte üheski kohas ei ole mainitud, et pedendus on normaalne kooselu vorm.
Samas on Piiblis väga paljudes kohtades mainitud muid asju, mida ei tohi teha ja mida peab tegema, mis on normaalne ja mis ei ole. Need on kirjakohad mida ka Rämmel ilmselgelt praktikas ignoreerib. Ta ei kutsu meid üles üksteist kividega surnuks viskama .. loodetavasti. Kuigi ta ei tundu väga vastu ka olevat. "Mõõdukas" kristlane, nagu ta on, ei tsiteeri ta "viisakusest" või õigemini mugavusest näiteks ka lõike kolmandast Moosese raamatust 20:13, kus on kirjas, et mees, kes on maganud teise mehega nagu naisega, peab maha löödama. Me kohe näeme, miks ta seda ei tee.

Ühel hetkel on Rämmel võimeline tunnistama, et tema pühakiri on siiski edastatud inimeste kaudu ning üks osa sellest, nagu kividega surnuks viskamine, praeguseks ei kehti ( argumendid a'la: "oma aja kombed" või "Uue Testamendi seadused kirjutasid vanad üle"). Kuid sedasama tõdemust keeldub ta tunnistamast, kui jutuks tulevad näiteks homod. Ta sõnab, et Piiblis on sadu kirjakohti, mis "taunivad homondust". Samas on Piiblis veel rohkem kirjakohti, mis sisaldavad kivide loopimist, põletamist või silmade väljatorkamist.

Äkki on hoopis Rämmel võimetu Piiblit mõistukõnest läbi närima ning inimene nagu ta on, ei suuda oma piiratuses aru saada ühest (ka Piibli) põhisõnumist – armasta oma ligimest ning sinu vabaduse piir lõppeb seal, kust algab teise inimese nina. Homod nimelt ei püüa Rämmelist (või kellegist teisest) homo teha, kuid Rämmel ronib oma upsaka rusikaga mitte lihtsalt teistele näkku, vaid ka südame ja suguelundite kanti, ning proovib inimesi, kes pole talle midagi teinud, kappi tagasi peksta.

Tema tegelik argument on hoopiski igapäevasem, labasem ja ütleks, et lausa kommentaariumite lahmimise tasemel. Homod on ebanormaalsed ning nad segavad normaalseid.
Kui nad oleksid omaette ja vait, ei ütleks mina isiklikult sõnagi. Olla patune või mitte on inimese vaba valik, kui asi hakkab aga teisi (normaalseid) segama, siis on vaja vahele segada. Punkt ja Aamen.
/../
Ebanormaalsust (homondust) ei tohi normaalsusele (hetero) peale suruda!  Rääkides muust, siis kogu häda ongi pedekisas. /.../ Demokraatia, kui valitsemisvorm on enamuse võim vähemuse üle. /.../Kuna homosid on absoluutne vähemus, kes küll häälekad, siis millest üldse jutt? Alluge enamusele nagu demokraatias kombeks.

Normaalse definitsioon on tema jaoks enamus ning vähemus peab alluma enamusele. Seda kutsub ta "demokraatiaks". Mina kutsun seda enamluseks ehk bolševismiks. Sellist demokraatiadefinitsiooni on sarnastes vaidlustes ka varem ette tulnud.  Kahjuks on ilmselge, et oma religioossete ja poliitiliste vaadetega on Rämmel siinmail kindlasti vähemuse esindaja. Kas me mitte ei olnud üks vähemreligioosseid riike Euroopas ja maailmas?

Kui nüüd Rämmel ise oma sõnade järgi tegutseks peaks ta vait jääma ning kapis oma (arusaamaga) kristlusega edasi tegema. Aga ometi naudib ta kõiki meie kaasaegse demokraatliku, sõnavabadust aus hoidva ja salliva ühiskonna võlusid. Veel enam - vähemuse esindajana (aktiivse kristlasena) surub ta peale oma arusaama sellest, kuidas me peaks maailma mõtestama (Piibli alusel) ning mis on normaalne (tema Piiblitõlgenduse jaoks) ja mis on ebanormaalne.

Kuivõrd ta ise kutsub oma blogis üles "vahelesegamisele", kui vähemus on hakanud liiga palju lärmama, siis ma soovitan tal järgida tema enese põhimõtteid ning ronida enesetsensuuri korras kappi tagasi. Ma võin ise ukse järelt kinni panna, kui see talle raskeks võib osutuda.

Muuseas, ma hääletasin Põhja-Tallinnas Lisette Kampuse poolt. Erinevalt paljudest jumpstükkidest ja poliittoidulistest on tal mingigi agenda  ja missioon, mis on populismist (veel) nii kaugel, kui kaugel olla on võimalik. Tüüpidele, kes vajuvad siia võrdsustama homosid ja pedofiile (nad tulevad alati kusagilt välja), üks  profülaktiline tarkusetera: enamik pedofiile on heterod (ka suhtarvude osas). Kartke hoopis ennast!

Kirja pandud 11/06/2009 02:11:00 PM 7 kommentaari Links to this post

Eesti omad rahvavaenlased
teisipäev, November 03, 2009

Kui ennevanasti nõukogudeajal olid rahva suurimad vaenlase suvi, sügis, talv, kevad ja rahvusvaheline imperialism, siis meil on õpetajad, arstid, kunstnikud ja sotsiaalteadlased.

Ma loodan, et Postimees saab selle "lugejakirja" kommentaarideta, toimetamiseta ning taustauuringuta (kuid kõikide osaliste nimesid sisaldava, mille nad paar tundi hiljem peale mõistuse kojutulekut eemaldasid) avaldamise eest kätte väga valusad vitsad. Kuid see vist soovmõtlemiseks jääbki.

Edit:
Materdamiskampaania jätkub samas lehes sama hooga. Kõigepealt on mingi noorpoliitkukk kirjutanud apteekrite ja meedikute vandenõust, meedikute heast elust välismaal ning pannud oma "meeldiva" eelarvamuslikku laimu (mis muud see on) kenas nõukogudestiilis retoorikakuube. Seejärel proovib leht pressida lugejatelt välja haiglakogemusi, ilmselge rõhuasetusega negatiivsetel elamustel.

Muuseas, seitse aastat tagasi, gümnaasiumi lõpus töötasin ma mõnda aega tänase PERHi neuroloogia/neurokirurgia osakonnas osakonnaabilisena (see, mida leinav ajakirjanik leheveergudel (tihti täiesti absurdselt) kritiseeris. See on selline prügikala amet nagu hooldaja, kuid vähem räpane. Juba siis oli teemaks see, kuida arstid saavad kätte palka, mis on üle Eesti keskmise. Ma tahan näha mitu neist inimestest, kes näiteks Marek Männiku kombel oma (fiktiivseid või võimendatud) negatiivseid elamusi, palga- ja reisimüüte üldise reaalsuse pähe esitavad, on võimelised tegema 100 või 120-tunniseid töönädalaid nagu need arstid seal. Seda muidugi peale üle kümneaastaseid õpinguid, mille kestel oled ropult tööd rügades saanud vähem palka kui kontorikoristaja.

Peale haiglas töötamist otsustasin ma mitte minna arstiks õppima, kuigi eksamitulemused oleks lubanud. See on ikka metsikult raske ja ropult närvesööv (ning tänu Eesti meediale täiesti tänamatu) amet. Koolitustest rääkides - arstil (ja nüüd ka medõdedel) ei lõppe õppimine mitte kunagi. Põhimõtteliselt on nad igaveseks koolipinki ankurdatud.

Kirja pandud 11/03/2009 02:43:00 PM 7 kommentaari Links to this post

Telli: Postitused (Atom)