Käekirjast ja valeõpetusest
esmaspäev, November 09, 2009

Käekirja ehk sensomotoorika ekspert dr Christian Marquardt sõnad viimases Õpetajate lehes:.
Dr Marquardt soovitas õpetada lap­si nii, et nad kõiki tähti sõnas ei seo, st ei kirjuta tervet sõna pastakat kordagi õhku tõstmata. Pausid aitavad kätt lõdvestada.
Minu algklassiõpetaja kontrollis kõigil, et kõik sõnad oleks kirjutatud sulepäid/pliiatseid kordagi õhku tõstmata (ma kasutasin algkoolis täitesulepead). Meil olid sellised harjutused, kus me pidime kirjutama terveid lauseid kirjutusvahendit kordagi üles tõstmata. Kohe, kui õpetaja märkas jätkukohta, tehti märkus.

Ma arvan, et ei pea lisama, et minu käekiri on metsikult kohutav ja käsitsi kirjutamine tundub enesepiinamisena. Vähemalt nüüd ma tean, kuhu vastutust selle eest delegeerida (ning muidugi 14 aastat viiulimängu).

Kirja pandud 11/09/2009 06:14:00 PM 0 kommentaari Links to this post

Valikuline võimendi

  • Kõigepealt hakkab meedia arstiabiga seotud probleeme võimendama, sest valitakse välja sellised uudisnupud, millel on poleemilisust ja/või kriitikaväärtust.  
  • Eelistatud on uudisväärtusega s.t. negatiivse sõnumi või sisuga artiklid..
  • Selliste nupukeste edu tõttu hakatakse sääraseid teemasid veelgi rohkem leidma (loe: otsima).
  • Ühel hetkel, informatsiooni asümmeetria tõttu (võrrelda kasvõi negatiivsete uudiste hulka positiivsetega või negatiivsete meediakajastuste hulka patsientide hulgaga), tekib nn "cognitive bias", kus hakkabki tunduma - ka ajakirjanikele endile, kelle tööks ongi uudiste leidmine, et valitud ja võimendatud informatsioon on tegelikult reaalsus.
  •  See omakorda annab põhjenduse järgnevate sarnaste lugude päevavalgele toomiseks, sest "tõe peab ju päevavalgele tooma".
  • Kuna kõigil, kes on elus kasvõi korra arsti juures käinud on kas endal või kellelgi tuttaval mõni negatiivne kogemus, siis seda võimendatakse ja tõstetakse üldistamisvääriliseks.
  • Ja nii edasi...

Kirja pandud 11/09/2009 10:08:00 AM 1 kommentaari Links to this post

Kuidas iseennast jalga tulistada
reede, November 06, 2009

Selline blogija, kristlane ja sertifitseeritud homofoob nagu Veiko Rämmel on teinud väga õpetliku sissekande. Tema blogipostitus on hea näide sellest, kuidas iseennast oma retoorikaga jalga tulistada. Põhjus, miks ma seda ühte sissekannet üldse tähelepanuvääriliseks pean on see, et üks suur osa selles kasutatud hoiakutest ja argumentidest on need, mis teatud foobsetes ringkondades oma elu elavad ja vahel ka avalikkuse pinnale hulpima satuvad. Nagu ka seekord.

Ilmselgelt teda häirivad homod, kuid selleks, et seda põhjendada pöördub ta esiteks muidugi Piibli poole - täpsemalt toob aluseks Vana Testamendi. Samal ajal muidugi ignoreerib klassikaliselt sääraseid tsitaate, mis jutustavad näiteks sellest, kuidas naise, kes ei abiellu neitsina peaks viskama kividega surnuks (5Mo 22:13-21) või ümberlõigatud kastreeritud inimesi ei tohiks kirikusse lubada (5Mo 23:22). Eriti meeldib mulle sõnakuulmatu poja karistamine ( 5Mo 21:18-21) - kui poeg sõna ei kuula, siis tuleb ta linnast välja lohistada ning linna mehed viskavad ta kividega surnuks.

Eelneva peale sõnab Rämmel, et
Piibel on kirja pandud pildikeeles (mõistukõne), mis omakorda tähendab, et 8 klassi külakooliga ei olegi võimalik aru saada.
Ilmselgelt tõlgendab ka Rämmel Piiblit oma eelarvamustele tuginedes, kuigi tema hermeneutika pole just jätkusuutlik. Ebamugavaid asju tõlgendab ta allegooriate ja kujunditena, kuid homode ebaloomulikkust põhjendab eriti obskuurse arutluskäiguga:
Esimeses Moosese raamatus on kirjas. Ta lõi nad meheks ja naiseks ning Eedeni aiast väljaajamise loos on öeldud, et minge tehke sugu ja saagu Teid palju ning täitke maa. Mitte üheski kohas ei ole mainitud, et pedendus on normaalne kooselu vorm.
Samas on Piiblis väga paljudes kohtades mainitud muid asju, mida ei tohi teha ja mida peab tegema, mis on normaalne ja mis ei ole. Need on kirjakohad mida ka Rämmel ilmselgelt praktikas ignoreerib. Ta ei kutsu meid üles üksteist kividega surnuks viskama .. loodetavasti. Kuigi ta ei tundu väga vastu ka olevat. "Mõõdukas" kristlane, nagu ta on, ei tsiteeri ta "viisakusest" või õigemini mugavusest näiteks ka lõike kolmandast Moosese raamatust 20:13, kus on kirjas, et mees, kes on maganud teise mehega nagu naisega, peab maha löödama. Me kohe näeme, miks ta seda ei tee.

Ühel hetkel on Rämmel võimeline tunnistama, et tema pühakiri on siiski edastatud inimeste kaudu ning üks osa sellest, nagu kividega surnuks viskamine, praeguseks ei kehti ( argumendid a'la: "oma aja kombed" või "Uue Testamendi seadused kirjutasid vanad üle"). Kuid sedasama tõdemust keeldub ta tunnistamast, kui jutuks tulevad näiteks homod. Ta sõnab, et Piiblis on sadu kirjakohti, mis "taunivad homondust". Samas on Piiblis veel rohkem kirjakohti, mis sisaldavad kivide loopimist, põletamist või silmade väljatorkamist.

Äkki on hoopis Rämmel võimetu Piiblit mõistukõnest läbi närima ning inimene nagu ta on, ei suuda oma piiratuses aru saada ühest (ka Piibli) põhisõnumist – armasta oma ligimest ning sinu vabaduse piir lõppeb seal, kust algab teise inimese nina. Homod nimelt ei püüa Rämmelist (või kellegist teisest) homo teha, kuid Rämmel ronib oma upsaka rusikaga mitte lihtsalt teistele näkku, vaid ka südame ja suguelundite kanti, ning proovib inimesi, kes pole talle midagi teinud, kappi tagasi peksta.

Tema tegelik argument on hoopiski igapäevasem, labasem ja ütleks, et lausa kommentaariumite lahmimise tasemel. Homod on ebanormaalsed ning nad segavad normaalseid.
Kui nad oleksid omaette ja vait, ei ütleks mina isiklikult sõnagi. Olla patune või mitte on inimese vaba valik, kui asi hakkab aga teisi (normaalseid) segama, siis on vaja vahele segada. Punkt ja Aamen.
/../
Ebanormaalsust (homondust) ei tohi normaalsusele (hetero) peale suruda!  Rääkides muust, siis kogu häda ongi pedekisas. /.../ Demokraatia, kui valitsemisvorm on enamuse võim vähemuse üle. /.../Kuna homosid on absoluutne vähemus, kes küll häälekad, siis millest üldse jutt? Alluge enamusele nagu demokraatias kombeks.

Normaalse definitsioon on tema jaoks enamus ning vähemus peab alluma enamusele. Seda kutsub ta "demokraatiaks". Mina kutsun seda enamluseks ehk bolševismiks. Sellist demokraatiadefinitsiooni on sarnastes vaidlustes ka varem ette tulnud.  Kahjuks on ilmselge, et oma religioossete ja poliitiliste vaadetega on Rämmel siinmail kindlasti vähemuse esindaja. Kas me mitte ei olnud üks vähemreligioosseid riike Euroopas ja maailmas?

Kui nüüd Rämmel ise oma sõnade järgi tegutseks peaks ta vait jääma ning kapis oma (arusaamaga) kristlusega edasi tegema. Aga ometi naudib ta kõiki meie kaasaegse demokraatliku, sõnavabadust aus hoidva ja salliva ühiskonna võlusid. Veel enam - vähemuse esindajana (aktiivse kristlasena) surub ta peale oma arusaama sellest, kuidas me peaks maailma mõtestama (Piibli alusel) ning mis on normaalne (tema Piiblitõlgenduse jaoks) ja mis on ebanormaalne.

Kuivõrd ta ise kutsub oma blogis üles "vahelesegamisele", kui vähemus on hakanud liiga palju lärmama, siis ma soovitan tal järgida tema enese põhimõtteid ning ronida enesetsensuuri korras kappi tagasi. Ma võin ise ukse järelt kinni panna, kui see talle raskeks võib osutuda.

Muuseas, ma hääletasin Põhja-Tallinnas Lisette Kampuse poolt. Erinevalt paljudest jumpstükkidest ja poliittoidulistest on tal mingigi agenda  ja missioon, mis on populismist (veel) nii kaugel, kui kaugel olla on võimalik. Tüüpidele, kes vajuvad siia võrdsustama homosid ja pedofiile (nad tulevad alati kusagilt välja), üks  profülaktiline tarkusetera: enamik pedofiile on heterod (ka suhtarvude osas). Kartke hoopis ennast!

Kirja pandud 11/06/2009 02:11:00 PM 6 kommentaari Links to this post

Eesti omad rahvavaenlased
teisipäev, November 03, 2009

Kui ennevanasti nõukogudeajal olid rahva suurimad vaenlase suvi, sügis, talv, kevad ja rahvusvaheline imperialism, siis meil on õpetajad, arstid, kunstnikud ja sotsiaalteadlased.

Ma loodan, et Postimees saab selle "lugejakirja" kommentaarideta, toimetamiseta ning taustauuringuta (kuid kõikide osaliste nimesid sisaldava, mille nad paar tundi hiljem peale mõistuse kojutulekut eemaldasid) avaldamise eest kätte väga valusad vitsad. Kuid see vist soovmõtlemiseks jääbki.

Edit:
Materdamiskampaania jätkub samas lehes sama hooga. Kõigepealt on mingi noorpoliitkukk kirjutanud apteekrite ja meedikute vandenõust, meedikute heast elust välismaal ning pannud oma "meeldiva" eelarvamuslikku laimu (mis muud see on) kenas nõukogudestiilis retoorikakuube. Seejärel proovib leht pressida lugejatelt välja haiglakogemusi, ilmselge rõhuasetusega negatiivsetel elamustel.

Muuseas, seitse aastat tagasi, gümnaasiumi lõpus töötasin ma mõnda aega tänase PERHi neuroloogia/neurokirurgia osakonnas osakonnaabilisena (see, mida leinav ajakirjanik leheveergudel (tihti täiesti absurdselt) kritiseeris. See on selline prügikala amet nagu hooldaja, kuid vähem räpane. Juba siis oli teemaks see, kuida arstid saavad kätte palka, mis on üle Eesti keskmise. Ma tahan näha mitu neist inimestest, kes näiteks Marek Männiku kombel oma (fiktiivseid või võimendatud) negatiivseid elamusi, palga- ja reisimüüte üldise reaalsuse pähe esitavad, on võimelised tegema 100 või 120-tunniseid töönädalaid nagu need arstid seal. Seda muidugi peale üle kümneaastaseid õpinguid, mille kestel oled ropult tööd rügades saanud vähem palka kui kontorikoristaja.

Peale haiglas töötamist otsustasin ma mitte minna arstiks õppima, kuigi eksamitulemused oleks lubanud. See on ikka metsikult raske ja ropult närvesööv (ning tänu Eesti meediale täiesti tänamatu) amet. Koolitustest rääkides - arstil (ja nüüd ka medõdedel) ei lõppe õppimine mitte kunagi. Põhimõtteliselt on nad igaveseks koolipinki ankurdatud.

Kirja pandud 11/03/2009 02:43:00 PM 7 kommentaari Links to this post

Saame vaimus väikseks...
esmaspäev, November 02, 2009

Viimase viisaastaku generaalplaani üks ideedest, saada arvus poolest suureks ja vaimus väikseks, on edukalt tööle rakendatud. Emapalk võtab riigieelarvest peaaegu kaks ja pool miljardit, kuid Rahvusraamatukogu peab hoidma elektrikulude kokkuhoiu eesmärgil ühte lifti suletuna. Nüüd on ka teine lift purunenud, mis tähendab, et meie rahvusraamatukogu on tagasi 19. sajandis. Kaheksa korrust treppe mööda edasi-tagasi vantsimist.

Rahvusraamatukogu eelarvest võeti võrreldes 2008. aastaga ära summa, mis moodustab emapalga osast riigieelarves vaid 0.5%. See on tähendanud muuseas ka seda, et juba 2007. aastal (artikli andmete järgi) RR koondas ja lõpetas töösuhte ca 40 töötajaga. Selle aastanumbri sees oli juulikooks lisaks eelnevale koondatud 81 ametikohta ning teisel poolaastal koondatakse veel 37 töötajat.

Ma tegin juba ühes postituses ettepaneku, kuidas panna RR efektiivselt tööle. Praegu on raamatukogu masendavalt ebaefektiivne - lugemiskohtade täituvus on madal ja ühes tunnis külastab raamatukogu keskmiselt vähe inimesi. Aga avame raamatukogu vaid kaheks tunniks päevas ning kohe näeme, kuidas töö muutub palju efektiivsemaks. Tunnis külastaks raamatukogu tunduvalt rohkem inimesi, lugemiskohad oleks palju täidetumad ja kopeerimismasinate lisamisega saaks teha metsikut äri.

Kui see ka kasumit ei hakka teenima, paneme raamatukogu üldse kinni. See elavdaks meie raamatuturgu, kaotaks ebaausalt riigi poolt doteeritud mõttetu dubleeriva asutuse. Nagu öeldud, saame vaimus väikseks - loll ju ei tea, millest ta ilma on jäänud.

Kirja pandud 11/02/2009 12:11:00 PM 2 kommentaari Links to this post

Absurdne pronksiparagrahv
teisipäev, Oktoober 27, 2009

Kuna President kuulutas lõpuks pronksiööseaduse välja, vaatame, mis siis viimases eelnõu versioonis muutunud on.

Alguses nägi vastuoluline § 238 välja selline:

  • (1) Palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimise või ettevalmistamise eest või sellise teo toimepanemisele üleskutsumise eest, millega võib kaasneda rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
  • (2) Sama teo eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse kolme- kuni kaheksaaastase vangistusega.
§ 238 viimasest variandist saab välja lugeda järgnevat:

  • Palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimise või ettevalmistamise või sellises korratuses osalemisele üleskutsumise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, –karistatakse kolme- kuni kaheksa-aastase vangistusega.”
Nagu näeme on sõna "võib" lõpuks eemaldatud. Tegu defineeritakse tagajärje alusel, kuid siiski on siin üks tõsine "aga" sees. Karistada võib vastuvõetud seaduse järgi üleskutse eest, millega kaasnes rüüstamine - mitte mis põhjustas rüüstamise. Siin on siiski suur vahe sees - jällegi võib iga üleskutsega kaasneda kõike. Sellisel juhul võiks siiski lahti kirjutada, et karistada võib rüüstamisele üleskutsumise eest. Hetkeseisuga saadab selline asi mulle kui kodanikule väga segase signaali.

Vaatame näiteks seda, kuidas eelnõu autorid definerisid ka massilise korratuse. Väljavõte eelnõu teise lugemise Ken-Marti Vaheri sõnavõtust:
Massiline korratus seisneb avaliku korra jämedas rikkumises enam-vähem stiihiliselt kogunenud rahvahulga poolt. Mass tähendab ruumiliselt lähedaste inimeste kogumit, mis jätab kõrvaltvaatajale mulje ruumiliselt seotud tervikust, osalejaid peab olema määramatu arv.

Seda arvu ei saa täpselt defineerida, seega on massi mõiste vaja määratleda massi psühholoogiliste seaduspärasuste mõjuma hakkamisest, mis soodustavad kontrollimatuid reaktsioone. Saksa kohtu praktikas algab mass alates ca 15 kuni 20 inimesest.
Siit ma loen välja, et massiline korratus on avaliku korra raske rikkumine (enam-vähem???) stiihiliselt kogunenud rahvahulga poolt. Avaliku korra raske rikkumine on juba KarS § 163 lahti kirjutatud. Olgu, jätame selle praegu rahule. Kuid seadus sõnab, et karistada võib palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimise või ettevalmistamise või sellises korratuses osalemisele üleskutsumise eest, kui sellega kaasnes lõhkumine ja märatsemine.

Paneme siis need pooled kokku: karistada võib üleskutse eest raskele avaliku korra rikkumisele. Sellises sõnastuses oleks järgnev fraas "millega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus" juba esimese poole faktiline kordamine, sest avaliku korra jäme rikkumine ongi muuhulgas rüüstamine, purustamine, süütamine ja muu selline tegevus. Kui me nüüd sõnastame selle veelkord ümber, siis kõlaks see seadus järgnevalt:
  • Raske avaliku korra rikkumise eest, millega on kaasnenud raske avaliku korra rikkumine karistatakse...
või
  • Üleskutse eest raskele avaliku korra rikkumisele, millega on kaasnenud raske avaliku korra rikkumine karistatakse...
Absurd!

Lisaks tekivad seaduses mõned naljakad olukorrad: esiteks on võimalik, et keegi kutsub üles massilisele ja raskele avaliku korra rikkumisele, kuid hoolimata tema ponnistustest on rahvahulk rahumeelne. Teiseks on võimalik, et keegi kutsub üles (rahumeelsele) meeleavaldusele ja tema üleskutse ei sisalda avaliku korra jämedat rikkumist, kuid "massiline korratus" siiski toimub. Mina loen välja, et kui sa sellel teisel juhul oled korraldanud meeleavalduse, kus sa/te pole kutsunud üles avaliku korra raskele rikkumisele või massilisele korratusele, ei peaks see seadus sinusse/teisse puutuma.

Kuid! Just see hägus väljend "massiline korratus" annab sellele tautoloogiale väga kahtlase retoorilise potentsiaali, mida on tõepoolest võimalik ära kasutada ka rahumeelse meeleavalduse korraldaja või propageerija karistamisel.

Üleüldse, kui seadus karistab üleskutse eest massilisele korratusele või massilise korratuse organiseerimise eest, siis Ken-Marti Vaher ise oma sõnavõtus defineerib korratust kui (enam vähem????) stiihilist ja seega ka spontaanset avaliku korra rikkumist. See on järjekordselt konfliktis massilise korratuse definitsiooniga.

Mind väga huvitab, et mis on vahet näiteks massilisel korratusel ja avaliku korra grupiviisilisel rikkumisel? Teisel juhul ei anna inimeste hulk lihtsalt massi kokku? Vaher tõepoolest loodab, et teadlased suudavad talle tõsiteaduslikult defineerida ära, mitmest puust algab mets? Tundub nii.

Tundub, et seaduse ilmselgelt tahtlik hägusus täidab siiski just sellise korraliku autoritaarsevõitu hirmutus- ja retoorikanuia eesmärki, mida oleks mugav kasutada kasvõi lihtlabaste teisitimõtlejate hirmutamiseks.

Kirja pandud 10/27/2009 05:49:00 PM 0 kommentaari Links to this post

Viha hävitas panga
esmaspäev, Oktoober 26, 2009

Ka Eesti uudistest käis läbi teade DSB panga pankroti kohta Hollandis. Mainimata jäi, et probleem ei olnud sellel korral mitte halvaks läinud varades, kohustustes või laenudes, vaid panga viis põhja klientide viha liiga kõrgete teenustasude, üle jõu käivate laenude väljastamise ja maagiliste boonuste pärast.

Viimasest Saldost jäi silma näide, kus keegi Andrus ostis 10% omafinantseeringuga maja, kaotas töö ja ei suutnud laenumakseid tasuda. Maja müüdi maha, kuid hindade langemise tõttu jäi mees veel miljon krooni võlgu. Pank arvas eluasemelaenu ümber nähtavasti tavaliseks väikelaenuks ning aastaintress tõusis 20% peale. See tähendaks, et kuus peab maksma vaid intresse 17 000 krooni ulatuses. Näide oli pandud (eraisiku) pankrotist rääkiva artikli juurde.

Huvitav, kui kindlad meie pangad on, et nemad mõne oma positsioonilt vaadates ratsionaalse liigutusega ei tekita kumulatiivset tolerantsikollapsit, mis kulmineeruks hoiustajate vastuaktsiooniga. Selline asi annaks pankadele või pangale, kelle suhtes valitseb, tulenevalt nende osalusest Baltimaades (ja baltics halvast mainest praeguses poliitika- ja majandusmaailmas), ettevaatlik skepsis, võib olla liigagi talumatult vastu kõrvu.

Tarkinvestor.ee foorumis on üleval arutlused sarnasel teemal:
Rahva viha pankade vastu
Kui suur peaks pankade vastutus laenude eest olema?

Kirja pandud 10/26/2009 05:07:00 PM 0 kommentaari Links to this post

Küündimatu saast
pühapäev, Oktoober 25, 2009

Kommentaariumite sitaojad ning blogide familiaarne-lahmiv stiil on järjekordselt uuristanud omale tee ka leheveergudele. Seekord on selleks Margit Adorfi filmiarvustus.

Sealt on pärit järgnevad tsitaadid:

  • Hannes Kaljujärv /.../ oli kohati okseleajavalt mannetu.
  • (Film on) Mannetu, nõrk, lame, küündimatu, saast…
  • Ma pole kunagi arvanud, et sitast saab saia teha, ja see film on ere näide, et ei saa tõesti.
  • Film venib ja on haigutamapanevalt igav.

Või pannud faktidega haledalt mööda:
  • Henri Kuus võiks näitlemist veel harjutada või veel parem – mõelda mõne muu eriala valimisele.(Toimetuse kommentaar: Henri Kuus ei ole Lavakunstikooli ega Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatudeng, vaid tavaline koolipoiss)
  • Marilyn Jurman teeb jälle sama rolli, mida võis näha filmis "Soovide puu" (Toimetuse kommentaar: "Soovide puu" võtted toimusid tegelikult hiljem kui "Pangaröövi" võtted).

Kuhu on jäänud sellised kirjanduslikud-keelelised võtted nagu näiteks iroonia? Iroonia on nimelt selline tegevus, kus sa saad väljendada ka arvamust, et miski on küündimatu saast, okseleajav mannetu sitt, aga teha seda nõnda, et lugejale ei visualiseeru joodiku sõim või Delfiinide anonüümsed säutsatused. Vastasel juhul hakkab teksti vorm domineerima sisu üle ja tähelepanu pöördub filmi asemel arvustuse autorile.

Ilmar Raag sai pool aastat tagasi umbes sarnasel teemal oma vitsad kätte. Tsiteerin teda:
Sildistamine vôi tugevate sônade kasutamine viib tähelepanu kõrvale kogu ülejäänud argumentatsioonilt. Selline on siis üksikute tugevate sõnade jõud väitluses. /.../ Olen juba varem öelnud, et negatiivne kampaania jätab alati jälje ka sildistajale endale. Antud lugu on selle veenvaks tõestuseks.

Margit Adorfi filmiarvustuse kohta käivad Ilmar Raagi enesekriitilised sõnad nagu rusikas silmaauku: "ebaõnnestunud kujundivalik nurjas teksti taotluse". Hoopis arvustus jättis küündimatu saasta mulje.

Kirja pandud 10/25/2009 02:00:00 PM 5 kommentaari Links to this post

Telli: Postitused (Atom)